Alar Tuul
Alar Tuul (1982) on eesti maalikunstnik. Ta on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli maali ja maalingute osakonna ning 2019. aastal Tartu Ülikooli maaliosakonna magistriõppe cum laude.
Ta on Eesti noorte autorite seas üks äratuntavama ja eripärasema käekirjaga kunstnikke. Tuul on maalikunstnik, kes eksperimenteerib ja esitab väljakutseid, otsib uusi nurki ja perspektiive, seob range sirgjoonelisuse ja geomeetria totaalse vabadusega. 2013. aastal oli tal sarja "Muuseumi valik" raames näitus Tartu Kunstimuuseumis ning samal aastal ka näitus "Aruanne" Tartu Kunstimajas. 2018. aasta isiknäitus "Out of memory" Tartu Kunstimajas käsitles tehislikkust ja düstoopiat.
Tuule Karel Appel’it või Jean-Michel Basquiat’i meenutavad automatistlikult naiivsed pildipinnad on aastate jooksul liikunud üksikutelt detailidelt üha suuremate üldistusteni. Kriipsujukud ja rõngas-silmsed olendid on säilinud, kuid enam ei moodusta üksikud stseenid tervet kompositsiooni, vaid on osad suurematest panoraamidest.
Emotsioon (värv) on asendanud kalkulatsiooni (joon), alateadvus selge ajendi ning nendest vaadetest võib välja lugeda tuhandeid lugusid ja konstrueerida üha uusi maailmu.
"MASKING: VARJATES OMA PÄRIS MINA"
Vastab Alar Tuul
1. Mida sümboliseerib Sinu jaoks algse autoportree muutmine?
Huvitaval kombel hakkas üks foto kohe resoneeruma teatava duaalsusega. Algsel fotol on figuur justkui ennast välja lülitanud – on/off, olen/ei ole, signal/no signal, päris/ mitte päris. Proovisin jätta alles äratuntava algkuju, kuid katkestada selle otsene ja realistlik kohalolu. Seetõttu sümboliseerib muutmine minu jaoks eelkõige seisundit kahe oleku vahel, kohalolu ja puudumise, nähtavuse ja kadumise, signaali ja vaikuse vahel.
Loomingus ei pea ma alati midagi lõpuni ära seletama.
2. Kas kunst on Sinu jaoks koht, kus saad olla vabamalt Sina ise või kohandad ka loomingus ennast teiste ootustega? Mida saad kunstis väljendada, mida igapäevaelus võib-olla ei saa?
Loomingus ei pea ma alati midagi lõpuni ära seletama ega otsustama, mida täpselt tunnen või mõtlen. Võin jätta alles ka vastuolu, ebamäärasuse või vaikuse.
Samas ei ole kõik päris ootuste vaba. Alati on mingid eesmärgid, raamistik, teatud valik, kuidas töö võiks mõjuda jne. Muidu valgub laiali. Aga ma ei taha lasta sellel määrata, mida töö peab tähendama. Pigem soovin jätta endale ja vaatajale võimaluse seda erinevalt tõlgendada.
3. Millist osa iseendast oled pidanud teistega sobitumiseks kõige rohkem varjama? Palun too näiteid olukordadest, kus oled pidanud oma loomulikku käitumist enim muutma.
Kõige rohkem olen pidanud tagasi hoidma oma vaikset ja endasse tõmbuvat poolt. Näiteks olukordades, kus oodatakse kiiret reageerimist või emotsionaalset vastust, muutun pigem vaikseks ja eemaldun. Kõike tasapisi analüüsides. Signal/no signal.
Kõige rohkem olen pidanud tagasi hoidma oma vaikset ja endasse tõmbuvat poolt.
4. Millist rolli mängid igapäevaelus nii hästi, et teised ei märka, kui palju see Sind tegelikult kurnab? Milline näeb välja hetk, millal enam ei jaksa seda rolli kanda? Kuidas see pingutus Sinu igapäevaelu mõjutab?
Sageli rahuliku ja hakkama saava inimese rolli. Ka siis, kui sees on tegelikult pinge või segadus. Kõige rohkem kurnab pidev enda tagasihoidmine ja olukordadega kohanemine. Kui enam ei jaksa, tõmbun endasse, muutun vaikseks ja tahan lihtsalt omaette olla. See mõjutab igapäevaelu nii, et energiat jääb vähemaks.
Foto: Kaupo Kikkas
