TAJU JA TUJU

Varasemate („Öine Ikaros“, „Unustatud aiad“) kõrval saab näha kõige värskemaid töid, mis jõuavad siin publiku ette esimest korda („Kangekaelne“, „Poolt ja vastu“). Allsalule omaselt kontrastirohke väljapaneku tundeskaala ulatub nukrameelsest („Sisyphos“, „Armastus üksilduse ajal“) elurõõmsalt sensuaalseni („Babe, You Turn Me On“).

Vano Allsalu loomingu teemadering ulatub loodusstiihiatest mütoloogiliste konstruktsioonideni ning meeleseisunditeni, puudutades seejuures nii intiimselt isiklikku kui tõlgendusi kultuurilisel ja sotsiaalsel väljal toimuvast. Kunstniku jaoks on olulised nähtava pildistruktuuri aluseks olev mõttekude, visuaalse ja verbaalse seosed, aga samuti tähenduse tekkimine abstraktse ja kujutava piirimail.

Maalimine on minu jaoks eelkõige sisekõne visualiseerimine, värvides mõtlemine.

„Oluline on protsess, teekond – kulgemine kujutluste ja kujundite, aga samuti sõnade ja tähenduste maastikul. Ehkki valminud maal on lõpptulemusena justkui staatiline objekt, meeldib mulle mõelda, et minu poolt maalimisel läbi elatu – kõik see vaev ja rõõm, need mõtted ja tunded – talletub töösse kihtide ja käikudena, mis tundlikule ja uudishimulikule silmale vaatamise käigus justkui tagurpidi pööratud protsessi käigus uuesti avanevad.“

„V. Allsalu tegi juba oma esimeste maalidega korrektiive eesti maalikooli põhimõtetes ja lasi n-ö värvi vabaks. Tema maalid on disharmooniliselt ilusad ja pakuvad harjumatuid värvikooslusi, mida vaatajal pole siiski raske omaks võtta.“ (Eha Komissarov, 2004)

Allsalus on selline samurailikkus olemas.
                                                           - Peeter Talvistu, 2021

„Olen veendunud, et niivõrd ahtatest koostisosadest koosnevate teoste puhul, nagu on Vano Allsalu maalid, on ainsaks meetodiks läbitunnetatuse kasvatamine. Tema kõige varasemates teostes võib ju peidus olla robustse loomingulisuse või, ütleme, noorusliku viriilsuse purtsatus, mida hiljem enam ehk ei kohta, kuid tema praegustes pintslitõmmetes on toores energia, mis varem selgelt puudus. See on elukogenud samurai siuh, kes teab, et tähtis pole mitte see, kui tugevalt mõõga käepidet pigistatakse, vaid see, kui pehmelt tera läbi õhu liugleb. Allsalus on selline samurailikkus olemas.“ (Peeter Talvistu, 2021)